Suveseminar 2015

20150613-efs-184

Mõeldes tagasi juunisse.
Prov. Kai Kimmel, EFS suveseminari 2015 korraldajate nimel

EFS 52. suveseminar on möödanik. Meenutaksin seda sündmust korraldajate pilgu läbi vaadatuna, kuniks veel mäletan  mõtteid ja tundeid, mis tekkisid.

Veidi ajakavast, neile keda kohal polnud.

Suveseminari vedaja oli  ladusa kõnepruugiga ja rõõmsameelne eestkõneleja Andris Avamere.

Osalejate ajutine kodukoht paiknes Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Siin meid söödeti-joodeti, siin me magasime uhiuues õpilaskodus kahestes tubades. Hästi korras sisehoovis heiskasime ja langetasime oma lippu. Tõeline nostalgialaks tabas meid ehtsas nõukogudeaegses kooli võimlas, kus toimus laupäevaõhtune pidu ja pühapäevahommikused loengud.

Peale lipu heiskamist Järvamaa  vanima ja noorima proviisori poolt  marssis 200-pealine seltskond üle heinamaa Lembitu pargis olevasse Järvamaa Muuseumisse. Külastati Paide linna au ja uhkust: proviisorihärra Oskar Brasche vahakuju 19-nda sajandi apteegi müügisaali. Tehti pilti härra Oskar  Braschega. Olgu öeldud, et tegemist on tõelise legendiga meie erialalt. Ta oli kolmandat põlve proviisor ja baltisakslasest apteegiomanik Paides. Tema saavutuste loetelu on pikk: kõige tähtsamad asjaolud on: ta asutas Paides kolmes keeles ilmuva ajalehe „ Paide  Teataja”, tema on muuseumi asutaja,  tema proviisorist vanaisa pani aluse Paide raamatukogule, mille juhtimise ta üle võttis ja ta ise oli Paide linnapea 17 aastat,  See rekord on tänaseni purustamata. 1911a. valiti Oskar Brasche Eestimaa farmatseutilise Ühingu esimeheks, seda ametit pidas ta 1918 aastani. Lõpuks jõudis ta välja neljandasse Venemaa Riigiduumasse Eesti linnade esindajana.

Kell 12.00 algas tegevus Paide Vallimäel nii sees kui väljas. Kolmekümnest inimesest koosnevad grupid pääsesid Vallitorni väikese ajanihkega, et Vallitorni giidid üksteisele jalgu ei jääks ja liftil ajutegevus segi ei läheks. Toimus nn. ajas rändamin, läbi seitsme korruse, igal korrusel näidati midagi olulist ja tehti midagi, sellele ajastule iseloomulikku.

Samal ajal oli meie ilus Vallimägi täis katusealuseid ja telke, kus kõik üritust sponsoreerinud firmad näitasid ,tutvustasid ja kiitsid oma toodangut. Ei puudunud traditsiooniks saanud soolased ja magusad pannkoogid firmalt Berlin-Chemi, korraldati teadmiste kontrolli ja autasustati õnneloosidega. Kohal olid ka fotograafid, pilte võib vaadata EFS kodulehelt. Sõime vürtsikat ja rammusat seljankat, mille valmistasid Vallitorni perenaised. Abiks olid Järvamaa kodukaitsjad, kes märkamatult turvasid meid kogu päeva.

Päeva viimane üritus Vallimäel oli Jääääre kontsert, kuhu võisid tulla ka linnakodanikest soovijad, muidugi piletiraha eest.

Õhtu lõppes nagu ikka, tantsupeoga juba kutsehariduskeskuses, kus Mari tantsis Mallega ja Tiina tantsis Liinaga.

Pühapäeval kuulasime Ain Raali loengut olukorrast farmaatsiaõppes ja tuleviku arengutest meie erialal. Käivitus diskussioon, mis oleks ehk edasigi kestnud, kui uus lektor, folklorist Marju Kõivupuu poleks ette astunud. Koos Ain Raaliga tegid nad mõnusa ja naljaka folkloristilise ülevaate  meie eriala puudutaval teemal.

Oligi aeg lipp langetada ja soovida mõnusat koduteed.

Erinevalt tavapärasest, ei olnudki seminari lõpetamisel kellelegi lippu üle anda, kes võtaks vaevaks aasta pärast korraldaja rolli kanda.

Märkimisväärne on see, et selle suve ainus väga ilus ilm oli just 13. juuni, see oli päev, kui kogu meie tegevus toimus Vallimäel. See päev ei oleks vihmase või külma ilma puhul olnud see, mis ta nüüd oli.

Lõpetamisel ütles mulle kolleeg Toivo, kui  talvel kuulda sai, et kokkutulek toimub Paide linnas: see kokkutulek ei tõota midagi head, millal enne on meie üritust linnas korraldatud, aga näe, tore oli ja korda läks. Tahaksin loota, et ka teised osalejad samade tunnetega koduteele alustasid.

Mind paluti avaldada arvamust, meie kui viimaste korraldajate poolt, kuidas edasi.

Aruande-valimiskoosolekul moodustati selleks juhatuse juurde eraldi toimkond.

Alustaksin sellest, et suveseminari korraldamise juures on kõige problemaatilisemaks, kuidas kokku saada vajalik raha ja kust võtta aega selle väga töömahuka ürituse korraldamiseks. On ikka päris suur vastutus 250-280 osalejaga ürituse hästi laabuvaks korraldamiseks. Ennevanasti,kui apteekides oli iga töölõigu jaoks eraldi töötaja, polnud probleemi aja mõttes. Nüüd, kui proviisor on nagu A-Z polüvitamiin koos mineraalide ja mikroelementidega, ehk siis  samaaegselt juhataja, retseptar, assistent, raamatupidaja ja koristaja, ei ole võimalik  nii töömahukat ettevõtmist korraldada töö ajast, ilma et põhitöö või  töökaaslased ei kannataks, oma vabad päevad ohverdad nagu nii.

Meid üllatas veel see, et mitmed ravimifirmad, kellelt abi küsisime, andsid teada pika nimekirja proviisoritest, kelle osalustasu nad sponsoreerivad ja see ongi nende panus, mis iseenesest on ju kena, aga korraldajate poole pealt vaadatuna jätsid nad meid toetusest ilma.

Ütlen ausalt, et päris mitme firma käest toetust küsides tundsin end väga ebamugavalt, nagu küsiksin midagi enda isiklikuks tarbeks. Samas saan aru rangetest reeglitest, mis on seadustega kehtestatud igasugu sponsorlusele, kui firmade poole pealt asja vaadata. Küll aga hämmastasid nii mõnedki suured firmad, kes üldse juttu külge ei võtnudki, öeldes väga resoluutselt ära, samas mõni väike tegija Eesti turul andis endast maksimumi. Eks ikka paljuski sõltub inimese isikuomadustest, kes firmas otsustaja rollis on…

Häid lahendusi mul pakkuda ei ole, aga mõned mõtted ma kirja panen. Oleme isekeskis rääkinud, et rahasumma kokku saamine võiks olla EFS vastava töögrupi asi, siis võiks edaspidi jätkata regionaalset printsiipi: täna Järvamaa, homme Ida-Virumaa jne.

 Meil on  praegu veel 15 maakonda, aga kui ma vaatan Järvamaa korraldamise aastarvusid, siis iga üheksas aasta on viimased kolm korda meie korralda olnud, mis tähendab, et selts ei ole suutnud kaasata kõiki maakondi. Eks seegi ole üks mõtlemise koht.

Üks võimalustest on kasutada ürituste korraldajafirma teenust. Neid firmasid, kelle põhitegevus see ongi, leidub hulgaliselt, iseasi, mis see maksma läheb.

 Omavahelistes jutuajamistes pakuti veel välja mõte, et kokkutulekut ei peakski igal aastal korraldama, ka selle üle võiks mõtteid ja arvamusi koguda.

Vähemasti pool aastat on nüüd aega, et mingile otsusele jõuda, kuidas edasi.

Meie, korraldajad, täname kõiki, kes osalesid, sest alati sõltub suure ürituse kordaminek kokkutulnute heasoovlikkusest ja suhtumisest.